Peale nelja aastat paradiisis, kus aastaringselt valitseb suvi, on värskendav jälle kogeda kevadet. … Välja arvatud sellega kaasnev allergia.

Ei olnud just mitte väga traditsiooniline neljas juuli. Hommikupoolik töine. Siis enne päikese loojumist jalutuskäik rannas ja värskendav suplus.  Ei oskagi tegelt midagi paremat soovida. Tagasiteel sattusin Maunalua lahe juures ristmikul punase tule taha just ilutulestiku ajaks. Rahvast oli seal murdu aga autoaknast oli super vaade.

Õhtuks aga oli üldse mitte ameerikalik pidusöök! Hoopis keedukartul, heeringas ja tilli-hapukoore kaste. Ja siis jälle tagasi disseri kallale….

11es juuni on Hawai’i'l Kuningas Kamehameha päev, mil peetakse meeles seda suurt kuningat, kes Hawai’i saared ühendas. Kuningas Kamehameha Ist kutsutakse ka Kamehameha Suureks või isegi Okeaania Napoleoniks. Tema terve nimi on aga hoopis Kalani Paiʻea Wohi o Kaleikini Kealiʻikui Kamehameha o ʻIolani i Kaiwikapu kaui Ka Liholiho Kūnuiākea. Vot selline lühike nimi!

Kamehameha Esimene sündis kuskil 1758ndal aastal. Tema täpne sünniaeg ei ole teada. Legend aga teadis temast juba ette rääkida, et temast saab kuningas, kes erinevad Hawai’i saarestiku saared ühendab. Ta vallutas kõik Hawai’i saared ja asutas ametlikult Hawai’i Kuningriigi aastal 1810. Kuna Kamehameha oli ka osav välis-suhete looja, siis säilis Hawai’i Kuningriigi iseseisvus kogu tema valitsemise aja.

Kamehameha nimeks pandi sündides Pai’ea, mis hawaii keeles tähendab “kõva kestaga krabi.” Tema bioloogiline isa oli Keōua. Tema ema oli Kohala maakonna naispealik Kekuʻiapoiwa.

Kui Kamehameha (Paiʻea) sündis, käskis pealik Alapa’i lapse tappa, kuna üks kahuna ehk preester oli ennustanud, et tulesähvatus taevas (1758 moodus maast Halley komeet, mis oli ka nähtav Hawai’i'l) annab märki “pealike tapja” sünnist. Alapaʻi, kes loomulikult, ei tahtnud oma võimu kaotada otsustas, mitte riskida ja käskis lapse tappa. Kamehameha vanemad aga olid selliseks sündmuste käiguks valmis ja andsid oma poja ühe kõrgemast soost perekonna hoolde. Naispealik Kaha’opulani hoolitses poisi eest ja kasvatas teda kõrvuti oma lihase tütre Kuakane’ga. Kui Kamehameha oli viie aastana kutsus pealik Alapa’i ta tagasi oma õukonna juurde.

Alapa’i juures kasvatas Kamehameha’d kumu (õpetaja) Kekuhaupi’o. Noorsand õppis diplomaatiat ja sõjandust. Tema isa suri mõned aastad hiljem ja oletatakse, et Alapa’i'l oli tema surmas käsi mängus. Kamehameha õpetaja Kekuhaupi’o aga jäi talle ustavaks ja usaldusväärseks nõuandjaks kuni surmani.

Peale Alapa’i surma läksid Alapa’i poeg Keaweaʻopala ja rivaalitsev pealik Kalaniʻōpuʻu võimu parast tülli. Kamehameha oli vaidluses oma onu Kalaniʻōpuʻu poolel. Kealakekua lahingus tapeti Keaweaʻopala, ja Kamehameha onu saavutas võidu. Tänuks tema ustava teenistuse eet nimetas onu Kamehameha oma abiks. 1779ndal aastal reisis Kamehameha jälle koos oma onuga Kealakekua lahe äärde ja kohtus seal Kapten James Cook’iga.

Peale Kamehameha onu surma läks troon onupoeg Kiwalaʻo’le. Kamehameha sai kõrge kirikuga seotud positsiooni, kus tema ülesandeks oli Hawai’i sõjajumal Kūkaʻilimoku eest hoolitsemine. Tema võimusesse sai ka Waipiʻo org. Onupojad ei saanud aga omavahel hästi läbi ja kui Kona maakonna viis pealikku tegid Kamehamehale ettepaneku pealiku vastu astuda, võttis ta selle pakkumise vastu. Kiwalaʻo jäi Mokuʻohai lahingus kaotajaks ja Kamehameha võttis võimu Kohala, Kona, ja Hamakua maakondade üle Hawai’i saarel (Suur Saar). Veriste lahingute tulemusel sai Kamehameha’st kogu Hawai’i saare (Suure Saare) pealik aastal 1791.

Kamehameha plaanid ei piirdunud aga vaid Suure saare valitsemisega ja ta seadis endale eesmärgiks vallutada kõik Hawai’i saared. Ta sai selleks abi Briti ja Ameerika kaupmeestelt, kes talle müüsid relvi ja püssirohtu. Kaks kaupmeest, Isaac Davis ja John Young, said isegi Kamehameha nõuandjateks ning koolitasid tema sõjamehi. Oma värskelt koolitatud sõjaväega asus Kamehameha 1795ndal aastal teele Maui ja O’ahu suunas. Tal oli 960 kanuud ja 10 tuhat sõdalast. Ta saavutas kiirelt võidu nõrgalt kaitstud Maui ja Molokai üle. Sealt liikus ta edasi O’ahu suunas ja maabus oma vägedega Wai’alae ja Waikīkī randades. Üks tema väejuhtidest ja kõrge pealik, Kaʻiana, oli põgenenud ja abistas kohalikke O’ahu pealikke. Mitme verise lahingu tulemusel õnnestus Kamehamehal ajada kohaliku pealiku Kalanikūpule mehed Pali kõrgendikule. Seal jäid Kamehameha mehed aga kahuritule alla. Lootusetus olukorras käskis ta oma parimatel meestel ronida Pali tippu ja rünnata vastaseid selja tagant. Nii üllatasid nad Kalanikūpule vägesid ja võtsid kontrolli nende kahurite üle. Olles jäänud ilma oma kahuritest sattusid Kalanikūpule mehed segadusse. Jätkus verine lahing ja Kamehameha väed moodustasid vastase vastu tiheda organiseeritud seina. Kasutades tradistioonilisi hawaii odasid aga ka musketeid ja kahureid tapsid nad enamuse Kalanikūpule meestest. Rohkem kui 400 meest olid sunnitud kukkuma/hüppama alla oma 300 meetri kõrgusest Pali pangast. Kaʻiana sai surma lahingus ja Kalanikūpule võeti vangi veidi hiljem ning ohverdati sõjajumal Kūkaʻilimoku’le.

Kamehameha valitses nüüd Hawai’i saari Suurest saarest kuni O’ahuni, kuid Kaua’i ja Ni’ihau ei allunud talle. Kasutades Honolulut oma staabina, ehitas ta 40-tonnise laeva, mille abil ta lääne-poolseid saari püüdis oma võimu alla saada. Samal ajal aga astusid tema vastu ka ta alluvad Suurel Saarel ning Kamehameha oli suunitud oma vallutusretkelt tagasi tõmbuma. 1803ndal aastal proovis ta uuesti. Aga siis jäid ta sõjamehed haigeks ning ta endagi tervis oli kehva. Sel ajal oli Kamehameha alluvuses Hawai’i ajaloo suurim armee, mille kasutuses olid suured sõjalaevad ja sõjakanuud, mis olid varustatud kahuritega ning mehitatud lugematute sõdalastega. Kaumualiʻi, Kauaʻi pealik, jälgis kuidas Kamehameha kasvatas oma sõjaväge, ning otsustas, et tal on paremad võimalused rahumeelselt läbi rääkida kui sõda pidada. 1810ndal aastal sai Kaumualiʻi’st Kamehameha vasall, kelle valdused ühinesid ühtse Hawai’i kuningriigiga.

Kamehameha hoolitses selle eest, et saarestik säiliks ühtse ja iseseisvana ka peale tema surma. Näiteks, kehtestas ta ühtsed seadused. Kogutud makse kasutas ta aga selleks, et suurendada kaubavahetust Euroopaga ja Ameerika Ühendriikidega. Ta ei andnud luba mitte-havaiilastele omada maad kuni 1848nda aastani. See tagas selle, et Hawai’i saared olid iseseisvad samal ajal kui paljud teised Vaikse ookeani saarestikud olid alla andnud koloniaalvägedele. Kuningas Kamehameha loodud Hawai’i Kuningriik säilitas oma iseseisvuse kuni Ameerika Ühendriikide okupatsioonini aastal 1898, välja arvatud aastal 1843, mil Britid 5 kuuks saared okupeerisid.

Kuningas Kamehameha suri 8ndal mail 1819. Tema ustavad sõbrad matsid tema surnukeha salajasse kohta, sest hawaii uskumuse kohaselt on inimese mana ehk jõud/võim, püha. Seeparast maeti iidse kombe kohaselt ta salajasse paika ning tema viimane puhkepaik on siiani teadmata.

Igal aastal peetakse Suurt Kuningat meeles ja tema kuldne kuju Iolani Palee juures ehitakse lõhnavate lillevanikute ehk lei’dega. Kuna sel aastal langeb Kamehameha päev esmaspäevale, siis toimus pidulik vanikute asetamine juba laupäeval. Peale Kuningas Kamehameha kuju juures toimunud pidulikku tseremoonit liikus pikk rongkäik läbi linna ja Waikiki ranna Diamond Head’i juures olevasse Kapiolani parki, kus pidustused jätkusid. Mina jalutasin Kuninga kuldse kuju juures õhtul enne päikese loojumist. Lillevanikud lõhnasid veel tugevalt ja nägid igati värsked valja.

Allikas: peamiselt Wikipedia

Fotokas on puhkusel (loe: objektiiv vajab haiglaravi) ja ega ei kanna teda kaasas ka nagunii.  Aga telefoni on kogunenud hulk (kehva kvaliteediga) pilte. Näiteks ülemine pilt tehtud täna Waikiki rannas, kuhu sattusin üle pika pika aja.

Sai tehtud üks katamaraani sõit mere peal. Paketi nimi oli isegi high-speed ja kartsin et mina kui teada tuntud merehaige ei saa seda nautima. Aga oli väga mõnus.

Ilusad vaated linnale ja selle taga olevatele pilvedesse mattunud Koolau mägedele.

ja meres ligunevad surfarid laine ootel, taustaks Diamond Head.

Eelmisel nädalal nägin campuse turva-lambis jälle gekot. See on parim pilt mis õnnestus tast saada.

Ülemine on mu parim pilt viimase nädalavahetuse superkuust. tava stiilis tehtud pildid tulid välja lihtsalt tumemustad pildid mille keskel on valge täpp. see posteri stiil on veidi huvitavam.

Ja hiljutisest küpsikust leitud õnn: “Sa reisid kaugele ja laialt”….

Esimesel mail kui mitmel pool tähistatakse kevadpüha või inglise keeles May Day’d, tähistatakse Hawai’i'l hoopis Lei päeva. Sel puhul toimub Waikikil ikka paraad ja Kapiolani pargis festival. Festivali raames toimub ka lei meisterdamise võistluse, kus osalevad eri võistlusklassides nii lapsed kui vanameistrid. Igal aastal on sel ajal olnud hirmus kiire, sest on just semestri lõpp ja nii olen endale lubanud, et “järgmisel aastal lähen.” See kevad on aga siin viimane ja nii tuli teisipäeval teha otsus, et vaatamata kiirele ajale lähen korraks ja saan osa kohalikust kultuurist.

Leid on üks kõigile tuntud osa hawaii kultuurist. Kes siia lennanud, teavad, et kohalikel on kombeks külalisi tervitada leiga. Eesti keeles võiks lei asemel kasutada ka sõna lillevanik või lilledest kee. Leisid kingitakse sünnipäevaks ja kooli lõpetamise puhul. Reeglina kantakse leisid kaelas aga on ka eesti mõistes lilledest pärjad, mida kohalikud leideks kutsuvad. Või pannakse lillepärg kübarale – hawaii keeles lei pāpale. Järgmiseks mõned mulle kõige rohkem meeldinud leid:

Autor: Margaret S. Lee
Stiil: wili
Materjal: chrysanthemum, fishtail, statice, stephonotis, wax flower, hypericum, shibonobu fern

Autor: Honey L. Justman
Stiil: wili
Materjal: celosia, pala’a, rabbit’s foot fern, lehua, liko lehua, marigold, moa, cattleya, epidendrum, rose, zinnia, calla lily, viburnum, cubium, golden rod carex

Siniste leide esimene koht 
Autor: William W. Char
Stiil: wili
Materjal: agapanthus, ageratum, aster, palapalai, hydrangea, pansy, salvia, nemesia, achium

Autor: Amber M.W. Au
Stiil: wili
Materjal: croton, ti, australian tree fern, haupala

Autor: Helen C. Takemoto
Stiil: wili
Materjal: bougenvillea, davallia, palapalai, cup and saucer

Noorte klass. Autor: Gienah S. Southichack.
Lei stiil: Wili.
Materjal: Bougenvillea, croton, stephanotis, Mexican peacock flower, pine tree (small cone ironwood).

Autor: Barbara Cabigon
Stiil: humupapa
Materjal: Fishtail, ti, heliconia

Teine koht punaste leide seas 
Autor: Kathleen D. Tanaka
Stiil: kui, hili
Materjal: ti, hilo holly

Need punased mariad on tugeva seemnega sees, nii et neisse tuli auk puurida väga ettevaatlikult, sest vlijaliha seemne ümber pidi ka ilsaks jääma, sest tegemist värskete marjadega.

Teine valgete leide klassis
Autor: John T. To
Stiil: kui
Materjal: lantern ‘ilima, mock orange, pikake

Autor: Joan J Mau
Stiil: kipu’u
Materjal: kukui

Esimene koht punaste leide seas
Autor: William W. Char
Stiil: wili
Materjal: ‘a’ali’i, aster, celosia, palapalai, globe amaranth, lehua, liko lehua, mokara, pukiawe, rose, sweet William, hypericum, cuphea

Lubasin kribada lühidalt, et kus mu järgmine peatus saab olema ja ei ole jõudnud. Kolin siis suve lõpus St. Georgi nimelisse linna Utah lõuna osas paris Arizona ja Nevada piiri ääres. Linn on umbes 1.5 tunni kaugusel Las Vegasest.

Tegemist päris pisikese linnaga, mis ongi minu jaoks ka peamisi negatiivseid pooli selle sammu juures. St. Georgis endas on oma 75 tuhat elanikku aga ümbruskonna väikelinnadega kokku oma 150 tuhat. Päris väike … ma ei ole väga väikelinna tyypi (read: not a small town gal) nii et väike hirm on et kuda ma selle väikelinna ellusuhtumise ja maailmavaatega harjun. … Esialgu tundub et lahendus on nädalavahetused mujal veeta

Töökohaks saab siis olema Ameerika mõistes suht staazhikas õppeasutus nimega Dixi State College. Kõik küsivad mu käest et miks on kolledzhi nimi Dixie. Kuna ma Ameerika ajalooga just eriti kursis ei ole, siis ei tundunud see nimi mulle imelik. Tuleb välja et Dixiks kutsutakse peamiselt Ameerika Lõuna-Osariike. Küll on aga ajalooliselt utahlased kutsunud just seda soojemat Utah piirkonda Utah Dixie’ks. Dixie nime sai aga piirkond seepärast et 18nda sajandi keskel püüti siin puuvilla kasvatust arendada, sest Lõuna-Osariikidest ei olnd tol ajal kerge puuvilla kätte saada.

Kolledzhist endast mul häid pilte ei ole, sest tegin vaid paar pilti telefoniga ja need ei ole eriliselt hea kvaliteediga. Tegemist aga ilusa ja hubase campusega. Õpilasi pea 10 tuhat ja õpilaskond kasvab kiirelt. Kasil on kolldzhi ümber vormistamine ülikooliks ja arendamisel mitu uut magistriprogrammi.

Mina asun tööle Udvar-Hazy nimelises ärikolldzhis, mis ka ülemisel udusel pildil on näha (või mitte väga näha ). Kool on nime saanud Ungari päritolu lennunduse ettevõtjalt, kes kooli toetanud on. Olen seal teine doktorikraadiga (et siis mul veel ei ole kraadi aga ehk ikke varsti saab) rahanduse õppejoud. Kolledzh paneb rõhku kõrgel tasemel õpetamisele ja teadustöö on teisejärguline, kuid seda toetatakse. Seda sammu minu poolt ei ole väga soojalt mu õppejõudude poolt tervitatud, sest ei saa nad ju kiidelda, et näe meie doktorandid on nii vinged, et saavad töökohad sellises ja sellises vinges ülikoolis — akadeemiline poliitmaastik … . Samas enamus neist saavad aru, et praegusel kehval tööturul on see, et ma üldse töö sain juba väga positiivne. Enamus meie praegused doktorandid, kes tööd otsivad ei ole olnud nii edukad. Õigemini ongi sel aastal oma 9st töö otsijast vaid 3 leidnud töö. üks neist olen mina.

Nii ei saa ma olla väga valiv ja kõik need negatiivsed seigad, mis selle too juures on peavad leidma lahenduse. Ülikuumad suved võivad saada lahendatud näiteks 3-kuuse Eesti lendamisega, kuna suvel ei ole mul loengute andmise kohustust. Lainete puudumine Lõuna-Utah’s — noh tuleb nädalavahetuseks Lõuna-Kaliforniasse sõita või Hawai’i'le lennata; ja mõned siseveekogud on ka lähedal olemas. Väikelinna õhku saab tuulutada kas Vegases või LAs. Kohaliku sotsiaalvõrgustiku puudumine tuleb esialgu lahendada Skype’i ja muude netilahendustega.

Positiivseid pooli on aga sel otsusel päris mitu. Mulle meeldib õpetada ja seda seal hinnatakse – esimene pluss. Kuigi õppekoormus on suur – 27 ainepunkti aastas – on klasside suurused väikesed. Kui UHMis on tavaliseks klassi suuruseks 42, siis DSCs on klassid reeglina nii 20 õpilast ja väiksem klassi suurus on nende üks eesmarke. See tähendab, et vaatamata sellele, et annan 4-5 loengusarja semestris ei ole vaja hinnata oma 200t õpilastööd iga koduse töö või eksami kohta vaid pool sellest. Õppehoone on uus ja klassiruumid modernsed. Piilusin sisse ka paari õppejõu kabinetti. Neil olid aknad! Selle tähtsusest aru saamiseks peab nägema Shidleri Arikollezhi hoonet, mille arhitekt põdes kuulu järgi skisofreeniat (hoone on nagu kaitsekindlus paksude seinte ja pea ilma akendeta! ja seda Hawai’i'l!) Palk on õppefookusega abi-professori kohta hea. Näiteks mu kursuse kaaslane võttis vastu sama palgatasemega pakkumise LAs, kus elukallidus on kordi kõrgem.

Eks seda milline tegelik elu saab olema saab aimu juba nii 5 kuu parast. Seni aga tuleb esmalt lõpetada disser, mille tähtaeg on juuni esimene nädal. ja siis võtta Hawai’i'st veel viimast

Viimase kolme poole aasta jooksul on tihti tundunud, et sellele doktorantuuri projektile ei tulegi lõppu … nagu lõputu tunnel, mille iga käänu taga tahaks loota näha valgust … aga ei midagi. Selle aasta alguses on aga asjad järsku vaga kiirelt muutuma hakanud.

Peale doktoritöö idee kaitsmist jaanuari lõpus, või õigemini juba natuke enne seda, jäi silma tööpakkumine, mis mulle huvi pakkus. Kuna idee kaitsmine lükkus jaanuarisse olin maha jäänud tavapärasest rahanduse doktorandide tööturu tsüklist, mis saab alguse iga aasta augustis. Turg üldse oli sel aastal suht kehvake ja tööpakkumisi neile, kes akadeemiasse soovivad jääda, just mitte eriti palju.

Nii olingi tegelt juba leppinud mõttega, et tuleb ka viies aasta veeta Hawai’i'l. Mitte just halvim koht maailmas ja palju on ju siin veel nägemata. Aga limiteeritud eelarvega ei ole elu siin eriti lihtne, sest elukalliduse tase on kõrge. Lisaks võetakse suvel mult ära stipp , mida meie programm annab maksimaalselt neljaks aastaks ja tuleks leida alternatiivsed rahastamise võimalused, milliseid ei ole siin just palju.

Peale doktoritöö idee kaitsmist saatsin ära oma avalduse Juba nädal hiljem toimus telefonivestlus ja päev hiljem kutsuti mind koha peale kooliga tutvuma ja juba näost näkku vestlusele nii search committee‘ga kui ka kolledzhi ase-presidendiga. Ma ei olnud veel tagasilennulegi saanud kui mulle tehti telefoni teel pakkumine. Siis tuli kirjalik pakkumine ja täna hommikuks pidin andma oma vastuse.

Ja nii ongi järsku peaaegult nende doktoriõpingute lõpp käes. Nüüd tundub et aeg on lennanud mega kiirelt! Suve alguses on plaan teha lõpukaitsmine. Pidulik lõpetamine jaab küll ilmselt detsembrisse, sest kohalik paberimajandus on aeglane ja suvel lõpetamiseks tuleks töö kaitsta eriti vara. Lisaks pole suvel siin ka pidulikku lõpetamist. Olen aga otsustanud, et selle suure projekti lõpetamist tuleb ikka korralikult tähistada — ikka õiged talaarid ja kapuutsid ja muu regaalia …

Kuna tööturg ei ole super, siis väga pipar ei saa töökohtade suhtes olla. Tean et sellel konkursil oli 30 kandidaati. Mina olla sellest seltskonnast välja paistnud tänu oma rahvusvahelisele ja panganduse kogemusele. Aga üldiselt on uus töökoht oma olemuselt just see mida ma omas mõttes olen soovinud. Tegemist on õpetamisele pühendunud õppeasutusega. Olla hea õpetaja on aga minu soov ja see on põhjus, miks ma dokorantuuri astusin. Kes doktoriõpingutega kursis need muidugi teavad, et doktorantuuris ei huvita eriti kedagi see, et sa tahad olla hea õpetaja ja doktorandidest oodatakse ikka tugevaid uurimistöö tegijaid.

Omad kõhklused on mul koha endaga. Ei ole kerge ära kolida paradiisist . Vahetada lopsakalt rohelised mäed erkpunaste vastu. Mis aga kõige kurvem — elada nii kaugel ookeanist ja lainetest.

Hõberant selle pilve ymber* on aga see, et mul saab olema sissetulek, mis võimaldab, mul soovi korral ookeani äärde või isegi Hawai’i'le lennata. Ja samuti kodu-Eestisse tulla.

Mäed on aga mulle alati meeldinud ja uue elupaiga ümbruses on neid väga mitut tüüpi – punaseid liivakivi mägesid, vulkaanilisi mägesid ja kõrgeid lumiseid mägesid.

Positiivne on aga see, et üle pika aja saan nautida aastaaegade vaheldumist. Näiteks oskasin seal olles küsida rumala küsimuse, et kas need puud lehte ka lähevad … mille peale mu sõbrad muigasid, et ma ei ole Hawai’i'l, kus aastaringselt on roheline! . Hea on ka see, et saan olema lähemal Euroopale. Nii et ei ole halb koht elamiseks.

Lõpetuseks pakun aga välja viktoriini  . Kes piltide ja vihjete põhjal suudab ära tunda, mis kohaga tegemist võib kommentaaridesse oma vastuse jätta**. õigesti vastanutele saadan Hawai’i'lt ilusa postkaardi. Need, kes juba teavad, mis kohaga tegu osaleda ei saa. Sorry.

* Inglise keeles on ütelus “silver lining” ehk siis hõbedane rant tumeda pilve ümber ehk midagi head mitte nii lillelises olukorras.

** Kui kommentaaridesse jäetud vastus on õige annan teada ja võib mu meili aadressile saata oma postiaadressi, et saaksin postkaardi teele saata. Ootan vastuseid nädala jagu (kuni 20nda märtsini), siis annan kõigile teada, et kuhu ma suve lõpus kolin.

Fotol Laird Hamilton Haiti hiigellainel nimega Teahupoo ja foto leitud siit.

Sattusin nägema treilerit ühele surfifilmile pealkirjaga “Riding Giants*.” Film räägib surfikultuuri ajaloost. IMDb kirjutab filmi kohta järgmist:

“Keskmiselt tõsine ja tihti lõbus, ülevaade surfi juurtest, surfikultuuri värvikast sünnist, ja suurte lainete mütoloogiast ning ahvatlusest, läbi mitme põlvkonna silmade. See kirglik ja sorav film on kahtlemata esimene tõeline vaade surfi ajaloole alates selle tagasihoidlikust algusest Hawai’i'l kuni suure ärini, milleks see on muutunud … Riding Giants uurib isikupärasust ja vabadust, puhta kineetilise naudingu otsimist ja tehnikat, riskide võtmist ning maailmavaateid, mis iseloomustavad suurte lainete surfamise juhtivaid tegelasi. … [Stacy] Peralta detailsed teadmised  surfimise elustiilist, selle ikoonidest ja kohtadest, selle kasvust ja ärakasutamisest meedia poolt, ning sellest kuidas see on lummanud noori mehi rohkem kui viis aastakümmet, on konkurentsitu.”

Treilerist jäi kõrva järgmine tsitaat:

“Mida sa teed selleks, et kool ära lõpetada? … Ma lähen [O'ahu] Põhjarannikule, et surfata suurtel lainetel, … et leida iseennast.”

Surfikultuur on huvitav. Ja suured võimsad lained tõeliselt lummavad. Neis on midagi maagilist. Rannal lainete kuulamisel ning vaatamisel on nii rahustav mõju. Just suurtest lainetest jään puudust tundma kui pean rannikust kaugemal elama …

Siis leidsin filmi ka täispikkuses Juutuubist: http://www.youtube.com/watch?v=nHd9uGYIo_E&feature=related

Legendaarne suurte lainete surfaja Greg Noll tegi ülemise pildi 1969ndal aastal Hawai’i'd laastanud suurest tormist, mille põhjustas El Nino. Pilt tehtud O’ahu loode tipu lähedal. Kuulujutt on, et tol päeval surfas Greg Noll üle 30 jala kõrgusel lainel, mis tänapäeval ei tundugi nii kõrge, sest suurte lainete vallutajad nagu Laird Hamilton** surfavad palju suurematel lainetel nagu Teahupoo, Haitil.

Filmis on palju häid stseene. Mõned head tsitaadid:

Greg Noll suurtel lainetel surfamise kohta: “… adrenaliin tilgub kõrvust välja …”

Greg Noll oma suurtel lainetel surfamise kohta: see oli ” nagu 25 aasta pikkune armuafäär …. Waimea [rand] oli nagu üks naine, kellega ma kurameerisin …”

Põhja-Kalifornia Mavericksi surfi koha kohta: “[neid] laineid peeti pigem navigatsiooniliseks ohuks kui [kuumaks] surfikohaks.”

Igal juhul hea dokumentaalfilm aastast 2004.

* Riding Giants oleks otsetõlkes Hiiglastel Ratsutamine. Eesti keeles ei ütleks ma et surfamine on “ratsutamine” aga ei oska head tõlget ka välja mõelda.

** Laird Hamilton muide mängib väikest osa ka eelviimases postituses räägitud filmis “Järeltulijad”. Nimelt mängib ta seal Troy’d, kes Matt Kingi abikaasa kiirpaati juhtis, kui too sellest väja lendas ja viga sai.

“Mu sõbrad arvavad, et kuna ma elan Hawai’i'l, elan ma paradiisis. Nagu lõputu puhkus — me kõik joome siin mai-taisid, nõksutame puusi, ja püüame laineid. Kas nad on segased?! Kuidas nad saavad mõelda, et meie pered on vähem probleemsed, meie infarktid ja vähid vähem surmavad, meie lein vähem muserdav?”

Käisin eelmise nädala lõpus viimaks vaatamas ka George Clooney filmi “Järeltulijad”. Sealt ka sissejuhatav tsitaat, mille mõte mulgi tihti siin elades meeles on olnd. Sellest filmist on palju juttu olnud aga ma läksin kinno ilma eriliste ootusteta. Mäletan vaid, et kui  Clooney siin filmis oli ajalehtedes palju juttu kohaliku kirjaniku Kaui Hart Hemmings’i raamatust, mille põhjal film vändati, ja sellest kas Hollywoodi filmimehed ikka suudavad kohalikku kultuuri ja elu õiges valguses kajastada. Kuigi ma ei ole ikka päris kamaaina ehk kohalik, siis minu piisavalt pika siin veedetud aja põhjal võin öelda, et film oli hästi tehtud ja Hawai’i elu-olu oli kajastatud tõetruult.

Paar näidet. Näiteks see, et jalanõud on filmis kodu ukse taga. Kui mujal Ameerikas on suht tavaline, et välisjalanõudega tuppa minnakse, siis Hawaiil ei ole see kombeks. Päris paljudes kodudes on ukse kõrval silt, mis palub plätad tuppa tulles jalast võtta. Filmis on ka näha kuidas peategelase, Matt King’i, kodu ukse taga on hulk jalanõusid ja ta välja minnes uksa taga oma sandaale jalga paneb. Teiseks, ilm. Tavaliselt arvavad inimesed, et siin on kogu aeg päikseline. Noh ja on ka. Aga vihma sajab siin ka väga tihti. Alles selle nädala alguses said mõned Honolulu Loomaaia ees surfilaudadel aerutada, sest tänavad olid üle ujutatud.

Päris paljud kohad filmis olid tuttavad. Näiteks maja, kus Matt King ja ta pere elab on Nuuanu orus tänaval kus ma Luciga jalutamas käin, kui olen tuttavate labradoodlit valvanud. Nuuanus ja vanal Pali maanteel on filmitud päris mitu stseeni filmist. Queen’s Hospital, kus Matt Kingi abikaasa viibib on päriselt ka olemas.

Kokkuvõtteks võin öelda, et soovitan filmi vaatama minna.

Vaatamata sellele, et olen kodust kaugel ja vähemalt O’ahul võib lumest vaid unistada, oli juba paar nädalat tagasi plaan sel aastal vastlakukleid teha. Initsiatiiv tuli Tiiult. Päris vastlapäev oli tõsine tööpäev ja seega sai kuklite tegemine ette võetud tegelt 24ndal.

Ma polnud elus ise vastlakukleid teinud. Eestis pole selleks ju erilist vajadust, sest neid võib igalt poolt osta. Siin aga süüakse vastlapäeval hoopis pontsikuid ehk malasadasid ehk portugali päritolu rasvaseid (aga imehäid) pontsikuid. Nimelt tähistatakse Hawai’i'l vastlapäeval hoopis malasada päeva.

Mina otsisin siis netist retseptid välja ja Tiiul oli mitu välis-eestlaste kokaraamatut, mille retsepte me siis võrdlesime. Kuna mõõtühikud on siin ja Eestis erinevad, siis lihtsuse mõttes sai valitud peale sõda Rootsis trükitud välis-eestlaste kokaraamatu retsept. See kokaraamat on esimesel pildil kõige pealmine ja teisel pildil on selle avaleht, aga selle raamatu vastlakukli retseptist unustasin pildi teha.

Neid kokaraamtuid oli väga huvitav sirvida. Neist kõige vanemast (Rootsis trükitud) raamatust võis leida päris kummalisi retsepte, millest ma varem kuulnud ei olnd. Nagu näiteks diplomaadi salat (päris lihtne peedi-kapsa salat), muhedik (tundus sealihaga ühepajatoidu moodi asi), valejänes (veise-, vasika-, ja sealihast pikk poiss), Tallinna sõiked (praeliha lõigud) või Viini lõiked (vasikaliha lõigud).

Ma ei olnd varem kuulnud, et vastlakukli taignasse tuleks roosivett panna. Nami-nami retseptis seda ka ei olnd. Aga kõik kolm välis-eestlaste kokaraamatud soovitasid seda teha. Roosivesi andis kuklitele tõesti roosi lõhna … maitset väga ei oska kommenteerida … äkki oligi roosi maitse ka tsipa

Taigen kerkis kiirelt ja oli õhuline.

Kui taigen oli kaks korda kerkinud vormisime kuklid. Pallide käte vahel veeretamine ei tulnd just eriti hästi välja. Aga Tiiu õpetas mulle kudas ta hiljuti jaapanlaste mochit oli õppind vormima ja see trikk sobis hästi, et kuklid pealt siledad tuleks.

Ahjus tahtsid nad olla oma 15 minutit ja tulid välja isuäratavad.

Järgmisel päeval pani Tiiu kuklitesse ka vahukoore ja raputas peale tuhksuhkru. Näevad välja kohe väga head. Ja olid ka!

Peale kuklite tegin ma seekord esimest korda sülti. Seekord vaid veiselihast. Et tagada süldi kallerdumine, lisasin želatiini ka. Keetsin sülti oma slow-cookeris. Tuli päris ok välja.

Pidulikul Vabariigi aastapäeva õhtusöögil oli laual veel mulgikapsas, ahjukartul ja seapraad. Ning otse Eestist oli tavalise postiga kohale jõudnud päris Eesti must leib. Ei olnd nädalase teel oleku ajal oma vormi ja maitset kaotanud.

Tegelt on ikka suht ime, et nii kaugel Eestist saab kodumaiseid maitseid nautida. Ja hea on, et täna sellele, et siin poest kõike seda valmis kujul ei saa, mis Eestis nii tavaline on, siis tuleb lihtsalt oma oskusi lihvida ja ise teha. Nii sai sügisel tehtud leiba ja nüüd siis vastlakukleid ja sülti.

Teahupoʻo  on küla Tahiti saare lõunarannikul. Teahupo’o on kuulus hiiglaslike surfilainete poolest. Sealsed lained võivad olla kuni 20 meetrit kõrged*. Suviti toimub siin Billabong Pro Tahiti surfivõistlus.

Eelmise aasta augustis sai Austraaliast pärit maailmakuulus surfi filmimees Chris Bryan Phantom HD Gold kaameraga lindile hiiglaslikud lained just Billabongi võitsluse ajal. See päev laheb surfi ajalukku. Lained olid nii hiiglaslikud, et Prantsuse merevägi märgistas need “topelt punase koodiga,” keelates kõigil vette mineku ja ähvardades keelu rikkujad arreteerida.

Kuulus Hawai’i'lt pärit surfar Kelly Slater kirjeldas seda päeva järgmiselt: ” [nende lainete] tunnistajaks olemine oli rusuv tunne, sest terve päev tuli mures olla teiste inimeste elude pärast…. Paljud inimesed ei saa kunagi oma elus kogeda [selliseid laineid].”

Panen siia lõppu Youtubi versiooni ka:

ja Leird Hamiltoni kirjelduse, sellest kuidas ta 2008 (?) aastal Teahupo’o lainetel surfas:

Leird Hamilton on Mauilt pärit big-wave ehk suurtele lainetele spetsialiseeruv surfar.

* Ma ei tea kas see 20 meetrit on Hawai’i skaalal voi muu maailma tava kohaselt mõõdetud – siis kas laine seljalt või eest moodetud.

Jah meil sadas lund! Küll mitte O’ahul vaid Suurel saarel ja mägede tipus.

Igal juhul ebaharilikud fotod lumisest Hawai’i'st.

Esimese kahe fotode autoriks Ethan Tweedie ja viimase Valerie Veriato Victorine. Terve Slideshow: http://www.hawaiinewsnow.com/slideshow?widgetid=46374&slideshowimageid=16

Vaade Lääne-Maui mäestikule ehk Mauna Kahalawai’le. Mauna on hawaii keeles mägi. Mauna Kahalawai kõrgeimaks tipuks on Pu’u Kukui tipp. mille kõrguseks on 1764 meetrit. Pu’u Kukui tipp moodustuse kui vulkaani koonus kokku vajus ja tekkis Īʻao org. Pu’u Kukui  tipp on koht kus sajab palju – pea kümme tuhat millimeetrit aastas, mis teeb selle tipu üheks märjemaks kogu maailmas Vihmavesi, mis jõgesid mööda ära ei jõua joosta koguneb orus asuvasse sohu. Siin võib leida mitmeid iidseid hawaii taimeliike, mis mujal tänaseks hävinud. Seepärast on juurdepääs kaitsealale piiratud.

Päikese tõus Haleakala tagant Mauil.

Päike loojumas Kohoolawe ja Molokini taha.