Eelmises postituses kirjutasin kuda Kailua rannast on mõnus kajakkiga merele minna. Üks super koht rannast sõudmiseks on Popoia saar ehk nn Lame saar (ingl. k: Flat island). Saar paistab rannast hästi vaatamata sellele, et on lame ja on u 700 meetri kaugusel. Kui me kajakkiga sõudjaid jälgisime, siis võttis saareni jõudmine vaid oma veerand tundi ja treenitumatelt isegi ilmselt vähem.
Popoia on lindude kaitseala. Saare maastikus on vulkaanilises kivis augud, mis on just sobilikud pesapaigad kohalikele merelindudele. Vaatamata sellele, et tegemist on kaistealaga on rahval lubatud sinna sõuda ja ka saarel ringi jalutada.
Popoia saare ümbruse lained pidavat olema sobilikud ka algajatele surfajatele.
Ma ei olnud varem Kailua rannas käind aga olin kuulnud kui super see on. Presidentki veetis ju oma viimase pühadepuhkuse just siin rannas.
Seekord sai rand üle vaadatud. Kahjuks ei olnud aga piisavalt aega selle mõnusid nautida. Siiski mõned pildid sai tehtud ja plaan tagasi minna.
Üks Kailua nii öelda spetsialiseerumisi on kajakkid. Kajakke saab mitmel pool rentida. Mu raamat ütleb, et kõige odavam on rentide firmalt nimega Go Bananas Waikiki rannas. Nad pidavat veesõiduki ilusti auto külge kinnitama. Aga võib ka rentida Kailuast rentida.
Ujumiseks oli siin vesi super. Snokrledamiseks sobib ka. Väikeste korallide ümber pidavat olema näha palju väikseid kalu.
Tagaplaanil on Kaneohe poolsaar kus asub sõjaväebaas. Poolsaare tipus on kraatrikoonus.
Lihtsalt imelised rannavaated.
Tagaplaanil Ko’olau mäestik
Liivarannast paremale on veitsa kivisem rannariba, kus kivide vahel nägi igas suuruses krabisid.
ABC telekanali kuulus TV seriaal Teadmata Kadunud ehk Lost, alustab Ameerikas homme (esmaspäev, 02.02) oma viimast hooaega. Kuna suur osa seriaalist on filmitud siin Hawaiil ja peamiselt O’ahul, siis anti hooaja avapauk, just siin. Eile, so. laupäeval, oli Lost‘i fännidel võimalik osa saada hooaja avaepisoodist otse Waikiki rannas, kus tihti tasuta filmiõhtuid korraldatakse. Rannaliivale oli püsti pandud suur ekraan ja veidi peale päikeseloojangut näidati sellel ABC reklaamiklippe, nn Lost‘i sissejuhatust ehk StarterKit‘i neile, kes seriaaliga kursis ei ole, ja lõpuks esimene tund 2-tunnisest avaepisoodist.
Ma jõudsin kohale just peale päikese loojangut. Seriaali staarid olid isiklikult koha peal. Ekraanilt võisin (peaaegult) näha, et nad laval viibisid. Rahva massid olid tohutud. Honolulu leht kirjutab, et rannas oli kohal oma 12 tuhat inimest.
Rahvas oli juba hommikul varakult kohal oma toolidega, et endale kindlustada head kohad, õhtuseks filmivaatamiseks.
Enne päikeseloojangut andsid staarid ka autogramme.
Sõidutee oli osaliselt suletud. Politsei ja turvafirmad olid mitmel pool valves.
Ei oska öenda, et kui palju sellest rahvast oli spetsiaalselt Hawaiile lennanud aga kindlalt oli ka neid …
Peale episoodi vaatamist sai anda oma tagasisidet, mille eest sai vastu tasuta Lost‘i t-särgi.
Ka päris kaugel rannas oli veel neid , kes oma pilgud klammerdunult suurel ekraanil hoidsid. Usun, et nad ei pettunud selles, mis nad nägid.
Sündmused ei lõppenud aga rannas. Wolfgangi liharestoranis toimus õhtul suletud pidu 400le külalisele, kelle hulgas olid ka kohale tulnud seriaali staarid. Vastavalt minu infole, pidid limusiinid saabuma 7.30st kuni 8.30ni ja pidu ise algama kell 8.00. Sain koha kõnnitee ääres. Mõned sammud punasest vaibast eemal … mis siiski olid määravad, sest inimeste müür minu ees, ei lasknud mul eriti midagi näha ja valvas turvamees jägis, et keegi sõiduteele ei astuks. Esimese 20 minuti jooksul ei olnd näha ühtegi limusiini. Siis peatus aga restorani ees aga vales reas pikk valge limusiin. turvad juba arvasid, et limusiini juht oli valesse ritta jäänd. Siis aga avanes limusiini katuseaken ja sealt pistis pea välja noor neiu, lehvitas rõõmsalt kõigile, haaras oma fotoka ja tegi sündmuskohast pilte … selle peale sai politseid pihta, et tegemist on lihtsalt möödasõitjaga, kellel ka võimalus limusiini kasutada, ning juhendas trahvi ähvardusel autojuhi edasi sõitma …
Lõpuks hakkasid limusiinid saabuma. Enamusel mu piltidel on aga näha peamiselt turvamehe kollane t-särk Asjaolu raskendas ka see, et ega ma pole ju tegelt Lost‘i vaataja, ja pole kursis, et kes on näitlejad. Mitte, et neid päris elus väga kerge oleks ka teades ära tunda. Igal juhul nägin õhtu jooksul päris mitut seriaali näitlejat. Kaks all olevat pilti on aga ainumad, millel tegelased veidigi selgemad ja ära tuntavad:
Limusiinist astub välja Michael Emerson, kes seriaalis mängib tegelast nimega Benjamin Linus.
Turvaneiu taga on näitleja Terry O’Quinn, kes mängib seriaalis tegelast nimega John Locke’i.
Ma otsustasin lahkuda ja viimasele bussile kiirustada, kui ette sõitis tühi limusiin , mis nii turvade kui rahva seas naeruplagina tekitas. Tuli välja, et ta oli juba kutsutud kellelegi külalistest järgi.
Järgmine on aga Honolulu Advertiseri video Waikiki rannast punaselt vaibalt, kui staarid saabusid. Tervet Honolulu Advertiseri artiklit võib lugeda siit. Teise kohaliku lehe, Star Bulletin‘i, pilte sündmusest võib vaadata siit ja artklit lugeda siit. KITV videoklipid intervjuudest näitlejatega, kus nad mõne sõnaga ka kommenteerivad,mis neile siin Oahul meeldib teha ja süüa ning mida nad igatsema jäävad: Michael Emerson, Evengeline Lilly, Matthew Fox, Josh Holloway, ja Jorge Garcia.
Siit poolt oli näiteks näha, et Halona ranna tagaseinas on koobas. Kuna siin rannas riietuskabiine ja muid teenuseid ei ole, siis on see just sobilik koht näiteks riiete vahetamiseks.
Ujujaid ja päevitajaid ei olnud eriti. Aga sukeldujaid küll. Grupp sukeldujaid läks sukelduma baloonidega. Kaks sonrkeldajat nautisid vee alust maailma veepinnalt.
Ja nende keskel oli näha ka kilpkonna. Leia pildilt kilpa
Veidi maad peale Hanauma lahte ja enne Halonat on tee ääres jaapani kalameeste pühamu. Tee ääres on piisavalt ruumi, et kinni pidada ja pühamuga veidi lähemalt tutvuda ning imelisi vaateid nautida. Esimene pühamu või altar Umi Mamori Jizo nimelisele jumalale püstitati 1932sel aastal esimeste jaapani immigrantide poolt. See altar aga hävitati vandaalide poolt. Praegu kaljunukil seisev laavakivist kuju autoriks on Sentaro Otsubo ja püstitati siia 1940ndal aastal
Umi Mamori Jizo on jumal kes kaitseb lapsi, naisi ja rändajaid. Ta kaitseb ka kõiki rannikuvetes olijaid – nii kalamehi, surfareid kui ka mereelukaid. Umi Mamori Jizo vaatab ka nende üle, kelle tuhk on siia puistatud, nagu näiteks President Obama ema. Igal aastal peavad jaapani buddistliku templi preestrid siin mälestusteenistus. Inimesed toovad agaUmi Mamori Jizo’le annetusi – mandariine, lilli, saket ja muud.
Pühamu juurest on ilusad vaated Sandy beachi ja Halona Blowhole’i poole. Laine ei olnud eriti tugev ja blowhole’i purskeid pildi peale ei saand nii kaugelt.
Teisele poole jääb vaade Hanauma lahe suunas.
Mis oleks kalameeste pühamu ilma kalameesteta. Panga all väikse poolsaare tipus oli paar kalameest ka.
Alates eelmisest semestrist olen kuulunud Hawaii East-West Keskuse õpilaste ridadesse. Keskus saab sel aastal 50 aastaseks. Suht kõrge iga ühe organisatsiooni jaoks. Ülemine video on koostatud keskuse sünnipäeva puhul. Annab ettekujutuse kus ma olen.
Sel semestril olen vestlusgrupi juhiks keskuse kolmapäevastel seminaridel. Seminarid toimuvad pea iga kolmapäev. Igal seminaril on külalisesineja, kes teeb umbes tunnise ettekande. Peale lühikest vaheaega arutatakse ettekandega seotud küsimusi väiksemates gruppides. Eelmisel semestril läks mitmete teemade puhul päris tuliseks vaidluseks. Näiteks Ühendriikide sõjaväe head ja kurjad teod Filipiinidel. Sel semestril nii raskeid teemasi plaanis ei ole.
Kuna seminaridest osavõtt on kohustuslik, siis niisama istumise asemel on parem miskit teha ka. Seepärast kandideerisin grupijuhi kohale. Samal ajal saab ka kirja mõned ühiskondlikult kasulikud tunnid, mida ma aasta jooksul pean tegema oma 50. Seda kõike selleks, et veidi odavamat elamist saada. Kuid tegelt mitte ainult. EWC kogemus on seni väga meeldivaks ja huvitavaks osutunud.
Rulatajad olid üks esimesi asju, mida ma ülikooli territooriumil tähele panin. Nad on igal pool. Mäletan, et miskil ajal kui ma veel laps olin, oli ka Eestis aeg, mil rula oli moes. Siin on aga rula üks arvestamist väärt liiklusvahend. Eriti ülikooli juures. Loengusaalis ukse kõrval on tudengite rulad ilusti reas. Pole ime kui 5 minutit peale loengu algust mõni noormees rulal uksest sisse vuhab Campusel ringi liikudes tuleb igal juhul nendega arvestada.
Tänane Honolulu Advertiser kirjutab nn longboard‘il rulatajate subkultuurist ja sellest kuda juutuubis hulganisti videosid nende uljaspeade trikkidest. Panen siia üles mõned paremad näited. Vastavalt artiklile on longboard‘il nn mäest alla bombivad noored suht tavaline nähtus ja tänaseks on see omapärane spordiala välja töötanud omad eeskirjad ja reeglid. Kes selle ohtliku hobiga tõsisemalt tegelevad kasutavad kindlasti ka kallist turvavarustus. Sellele vaatamata olla 2008ndal aastal Hawaiil olnud üle 900 rulaga seotud haiglakülastuse, millest oma 70 vajasid haiglaravi. Honolulu Queens Medical Centeris vastu võetud 89st rulaõnnetusest 20 olid seotud rulaga mäest alla kihutajatega.
Kohalik liikluseeskiri mudugi sellist sõiduteel rulatamist ei luba. Trahv pidavat olema 25 dollarit. See ei aeglusta aga longboardereid. Kuna nad tihti valivad oma treeninguteks sellised vaatamisväärsused nagu Tantaluse tee või Vana Pali tee, siis tuleks kindlasti ka turistidel, kes renidautoga mööda Hawaiid sõidavad, arvestada, et järgmise kurvi taga võib suurel kiirusel nende suunas tuhiseda kohalik uljaspea.
Jaanuari keskel sai enne kui semester jälle tuurid üles võtab korraks aeg maha võetud ning mööda O’ahut veidi ringi sõidetud. Esimeseks peatuseks oli Prtlocki sülitav koobas, mis on O’ahu üks laiemalt avastamata vaatamisväärsusi.
Koobas on suht ära peidetud … Ekslesime tükk aega Hawaii Kai tänavatel enne kui õige tupiktänava leidsime. Kahe eramaja vahelt läheb järsk kitsas rada pankrannikule.
Kohalik proua nautis hommikut kaljunukil istudes ja binokliga kajakiga merel olijatel silma peal hoides. Ta teadis rääkida, et eelmisel päeval olla päris mitut vaala näha olnud. Tol hommikul oli aga merel mitu kajakit ja mootorpaati, mis ilmselt vaalad eemale peletas
Pankrannik on järsk umbes 20 meetri kõrgune rannik. Lained on aegade jooksul panga sisse uuristanud koopad. Kui lained õige nurga alt ja õige tugevusega koopasse tormavad, siis purskavad nad sealt peagi välja ja panevad panga koopa kohal värisma. Nii kutsutaksegi koopaid sülitavateks koobasteks. Seda nähtust on rohkem näha suvel kui suured lained põhjarannikult siia kanti tulevad. Tol hommikul oli ookean suht rahulik ja maa ei värisenud.
Kohalikele uljaspeadele meeldib siit vettehüppeid teha. Panga seinal olevad mälestustahvlid annavad aga märku sellest, et see ei ole mitte hea idee. Alles eelmisel aastal hukkus siin kandis ujudes 20-aastane noor mees. Esmalt rahulikuna näiv meri on petlik ja hoovused ettearvamatud.
Vaated on siit aga super. Kaugel Honolulu suunas on näha Diamond Head’i. Majade hinnad siin kandis on ilmselt astronoomilised ning vaated mitmekümne miljonilised. Aga oleks ju super siin igal hommikul päiksetõusu nautida ja miks mitte hommikukohvi kõrvale vaalade veest hüppeid nautida …
Lõpetuseks veel üks juutuubi klipp, kust on näha nii sülitav koobas kui ka kohalik uljaspea vette hüpet tegemas:
Ajalugu ma siin ümber jutustama ei hakka. Siinsetest sündmustest on mitu dokumentaalfilmi vändatud … ja mitte ainult. Hollywoodi tõlgendust ei tasu mudugi 100% tõetruuna võtta aga mingi ettekujutuse saab ka sellest.
USS Arizona Memoriaal on ilmselt üks enim külastatud vaatamisväärsusi O’ahul. USS Arizonale saab tasuta aga peab olema valmis järjekorras seisma. Lisaks USS Arizonale on võimalik lähemalt tutvuda ka Missouri nimelise sõjalaveaga ja allveelaevaga Bowfin. Ma olen külastanud vaid USS Arizonat.
1941se aasta rünnakus Pearl Harborile sai viga või uppus kokku 21 laeva. USS Arizonal oli aga kõige enam hukkunuid – tuhat ükssada seitsekümmend seitse noort meest. USS Arizona uppus 9 minutiga peale seda kui ta jaapanlaste hävitajalt tabamuse sai. Vaid 337 meest pääses. Laeva vrakk põles veel 2.5 päeva peale rünnakut.
Memoriaali arhitekt on Alfred Preis. Memoriaali siluett sümboliseerib Ameerika algset kaotust ja lõplikku võitu Teises Maailmasõjas. Memoriaali arhitekt disainis ta nii, et see oleks sillaks üle USS Arizona ilma laeva puudutamata. Memoriaal on 56 meetrit pikkm, oma 11 meetrit lai ja 6.4 meetrit kõrge. Memoriaali maksumus oli oma pool miljonit dollarit ja see ehitati annetustest. Näiteks 50 tuhat dollarit koguti Elvis Presley heategevuslikul kontserdil ja 40 tuhat dollarit USS Arizona plastmudelite müügist. Memoriaal avati 1962sel aastal.
Memoriaali tagumises osas asuvad aknad sümboliseerivad elu puud, mälestamaks kõiki neid hukkunuid, kelle nimed on graveeritud marmorist seinale.
USS Arizonal hukkunud mereväelased puhkavad paljud koos laevaga Pearl Harbori vetes. USS Arizonal teeninud mereväelaste tuhk on lubatud nende lähedastel tuua memoriaalile ja puistata USS Arizona kohale. Rünnakust pääsenud mereväelaste tuha võib aga urniga matta laeva vrakki nende kaassõdurite kõrvale.
Enne USS Arizonale pääsemist näidatakse külastajatele 23-minutilist filmi, mis annab lühikese ülevaate nii Memoriaalist kui ka Pearl Harbori sündmustest. Taskurätt on soovitav kaasa võtta.
Laevast lekib umbes liiter õli päevas seni ajani. Enne rünnakut oli laeval umbes 5.7 miljonit liitrit õli või kütust. Laev põles peale rünnakut 2.5 päeva. Õli lekkeid jälgitakse pidevalt. Eeldatakse, et vrakis on veel alles oma pool miljonit liitrit õli. Loomulikult tekitab õlileke muret looduskaitsjatele.
Raske ette kujutada, et plahvatus USS Arizonal oli nii tugev, et selle suure laeva veest välja tõstis.
USS Arizona Külaliskeskuses saab juttu puhuda ja autogramme koguda veel elus olevatelt rünnakust pääsenud mereväelastelt. Meie külastuse ajal oli neid külaliskeskuses paar tükki. Peagi peab aga nende memuaare kuulama juba järgmise põlvkonna muuseumi töötajatelt.
Muistsed hawaiilased kutsusid seda piirkonda Wai Momi ehk Pärliveed. Seda see pärast, et siinsetes rahulikes vetes oli palju austreid, mis ilusaid pärleid enda karbis peitsid. Hawaiilastel olid siin ka kalatiigid, mis nende toidupoolise eest hoolitsesid. Legendi kohaselt kaitses seda ala hai-jumal. 1941se aasta rünnakuks aga ei olnud valmis ei hai-jumal ega Pärlivetes rahulikku puhkust nautivad mereväelased.
Pearl Jarnori Külaliskeskuses tegeletakse praegu tõsiselt ehitustööga. Külaliskeskust laiendatakse ja makettide kohaselt peaks sellest saama peagi suur ja ilus memoriaal.
Üks mu lemmik restoranikette USAs on Bubba Gump Shrimp Co. Mereannid on mu lemmikud ja krevette meeldib mulla ka süüa. Bubba Gump’i restroanidega tegin tutvust esmalt Kalifornias. Veel õnnestus mul ühte külastada isegi Hong Kong’is Victoria mäetipus. Siin asub üks Bubba Gumpi restoran Ala Moana kaubakeskuses ja seal õhtustasime korra enne mu sõbranna Euroopasse tagasi lendamist eelmisel suvel. Siin mõned pildid sellest, mis me ära sõime
Restorani teematika on seotud Forest Gump’i filmiga. Nii et ole mereandide all niisama ajalehepaberid vaid lausa Forrest Gumpi ajast ajalehepaberid … näiteks artikkel pealkirjaga “Kennedy läheneb võidule” või “Jenny Gump sureb kodus”.
ja on u 700 meetri kaugusel. Kui me kajakkiga sõudjaid jälgisime, siis võttis saareni jõudmine vaid oma veerand tundi ja treenitumatelt isegi ilmselt vähem.
