Draakoni aasta on pea algamas. Olgu see draakon healoomuline ja aidaku ettevõtmiste kordaminekule kaasa!
Mõned tunnid tagasi sai 2012 aasta ka siin maailma äärel vastu võetud. Ikka paugu ja ilutulestikuga. Ilutulestikku lastakse Waikiki ranna lähedal mere peal. Ja seda võib nautida mitmelt poolt. Olin seekord Kapiolani pargis. Ilus valguse mäng.
Mida soovida aastaks 2012? Kõige pealt õnne – see hõlmab ilmselt kõike ja on kõige tähtsam. Aga ka oskust ära tunda seda õnne! Siis veel tervist, ettevõtmiste kordaminekut, positiivseid üllatusi, uusi avastusi, häid sõpru, ja aega … aega enda ja lähedaste jaoks. Aega nautida iga hetke. Taipu vahest võtta aeg maha, et nuusutada lillede lõhna selles kiires maailmas.
Endale soovin, et valgus selle PhD tunneli lõpus hakkaks paistma. Et mul oleks piisavalt tarkust teha õiged otsused järgmiseks etapiks mu elus. Uus-aasta lubadusi ei teinud. Küll aga otsustasin, et pean tegema algust nimekirjaga asjadest, mida tahaks veel teha enne kui aeg siin Hawaiil otsa saab. Loodetavasti on sel aastal rohkem aega ja võimalusi nautida seda imelist kohta. Ja ehk jõuab siia ajaveebi ka rohkem muljeid kui eelmisel aastal.
Head uut aastat!
Mis on head sel hiliskuul?
Vihmane ja tugev tuul
Murrab rannas palme maha,
Aga talv ei tulla taha.
Vihmatas ja jälle päike,
Vahest ka vast kerge äike,
Taamal orus vikerkaar
Või on isegi neid paar!
Iga päev ja iga tund
Ootan, ootan,
Ootan, ootan,
Ootan värsket lund! 
RAHULIKKU JÕULUAEGA TEILE JA TEIE LÄHEDASTELE!
* Luuletus kohandatud Kersti Merelaasi luuletusest “Tere, lumi”
** Pilt tehtud aasta alguses Kauail ühe eramaja aiaääres kasvavatest jõulutähtedest.
Sügis pillub oma lehti,
millest küll need lehed tehti?
Tehtigi vist sügiskuust,
raagus okstest,pihlapuul…
Või siis pisarate sajust,
nutuhoogudest ja pajust.
Sestap ongi neid nii palju,
mina peitun nende varjus.
Sosistades avan huuled,
minu sõnu kandvad tuuled.
Hüüan tasa nende varjus…
kuigi hingepõhjas karjun.
Olen siin,sa seda tea…
ja mind ikka meeles pea……..
Paar nädalat tagasi sai tehtud leiba. Päri nullist. Mitu päeva sussutasin juuretist. Aga tulemus oli hea. Ja peab ütlema et see leiva tegu ei ole üldse keeruline võtab ainult aega. Arvan et võtan selle ette varsti jälle. 
Meil ei kuku puu otsast õunad. vaid näteks täheviljad … 
Mulle hirmsasti meelidvad täheviljad …
ja siis ananass õitseb … 
papaia puu otsas hakkavad viljad valmis saama …. ka väga nämma surtsu sidrunimahlaga … 
Veel ilusaid sügisvärve … 
Vahepeal sai aga leib valmis … 
Selline ta tuli. päris seda nägu nagu vanasti sai rattaga maal Asuküla poest toomas käidud. Korralik vormileib. Kodu maitse oli juures. 
Päike oli looja läinud. Koko Head on roosedesse pilvedesse mattunud ….
Sügisvärve ja leivategu nautisin paar nädalat tagasi Hedi juures.
Pole ammu siia midagi kirjutanud kuna peamine fookus on doktoritööl. Aga mõtlesin, et võiks enne aasta lõppu aasta alguses tehtud Kauai pildid ikka kõik siia üles saada.
Üks peamisi vaatamisväärsusi Kauail on Waimea kanjon. Linnalegend räägib, et Mark Twain kutsus Waime kanjonit Polüneesia Suureks kanjoniks. Kirjaniku elulugu aga ei kajasta, et ta oleks Kauaid üldse külastanud. Nii et see võibki vaid linnalegend olla. Sellele vaatama on Waimea kanjon seda nime väärt.
Üles kanjonisse võib sõita mööda kahte teed, mõlemad saavad alguse Waime ranniku ääres. Mina valisin üles minekuks 550 maantee ja alla tulekuks 552 maantee. Ülemisel pildil on kaugel horisonil näha ka suletud ja erakätes olev saar Ni’ihau.
Tee üles kanjonisse on suht rahulik ja selle ääres on palju vaateplatvorme hingematvate vaadetega. 
Ülemisel pildil mu üüriauto tollel nädalavahetusel. Minu raamatu kohaselt on 550 maantee paremate vaadetega. Selle ääres oli tõesti piisavalt vaateplatvorme mille ääres peatuda ja super vaateid nautida. 
Vaade 550 kiirteelt Hanapepe suunas.
veel ilusaid vaateid kanjonisse — madalamal on vaated veel suht rohelised.
Waimea jõgi … punaka veega jõgi, mis ookeanisse suubub ja suudme lähedases rannad ka just mitte kõige paremateks randadeks muudab.
Üldiselt on tee suht lauge aga mõningates kohtades siiski suht järsk. Tõus merepinnast on ju oma 1.2 km. 
Veel üks asi meeles pidada enne kui kanjonisse sõita on kontrollida, et piisavalt kütust on. Edasi-tagasi on sõit kanjonisse umbes 40 miili ehk u 65 km. Tualettruume on mitme vaateplatvormi juures, nii et selle pärast ei pea muretsema. Aga jook ja söök võiks kaasas olla, eriti kui plaan pikemalt kanjonis ringi vaadata, sest miskit tee ääres ei müüda. Kuigi mingi söögikoht pidi kuskil olema ka, aga ma ei kohanud seda.
Kõrgemal muutuvad kanjoninukid punasemaks.
Kõrgemal kanjonis on temperatuur 8-10C madalam, nii et jakk võiks ka kaasas olla.
Waimea kanjonil on kaks tekkepõhjust. Kogu Kauai saar on iidse vulkaani tipp – nagu kõik Hawai’i saared. Kauai on saartest vanim, mille vulkaan oma 4 miljonit aastat tagasi veel aktiivselt pulbitses. Kui vulkaanikoonus kokku varises tekkis kanjon. Kokku varisenud koonusesse tekkis soo, mis toitis mitut jõge, mis miljonite aastate jooksul laavakivi seintesse omale teed uuristasid. Tulemust näeme me täna.
Kanjoni kõige viimases otsas peale mitut miili väga auklikul (ja autorendi firmade poolt keelatud) teel sõitmist on Pu’u Kila vaateplatvorm, millelt on super vaated Kalalau orule. Enne seda on ka Kalalau vaateplatvorm aga Pu’u Kila platvormilt on paremad vaated.
Sellelt platvormilt saab alguse ka päris mitu matkarada. Sellele orule autoga ligi ei saa.
Kanjonis ringi sõites võib tee ääres näha palju jahimehi. Eriti nädalavahetusel. Seepärast ei ole just väga turvaline suvalises kohas metsa minna. Kuna olin seal pühapäevasel päeval, siis nägin tee ääres palju kohalikke jahimehi koos oma koertega. Peamiselt jahivad nad metssigu.
Peale Kalalau oru vaadete nautimist keerasin otsa ümber ja asusin tagasi Lihue lennujaama poole teele. Plaanisin veel kuskilt lõuna/õhtusöögi haarata. Aga pühapäevasel päeval olid väiksemates keskustes enamus kohti suletud või hilisel pealelõunasel tunnil valik kesine. 
Ma ei ole Suures Kanjonis käinud. Oletan et see on palju suurem kui Waimea. Aga minule jättis Waimea kanjon küll väga hea mulje.
Taropõllud Namolokama mägeda taustal Kauail.
Taro (Colocasia esculenta) on juurvili, mida peetakse üheks vanimaks juurviljaks ja mis on tähtsaks komponediks Polüneesia, Kagu-Aasia ja Aafrika köögis. Taro kasvab vesisel pinnasel sarnaselt riisile. Süüakse taime juuri ja ka lehti, mis mõlemad on toorest peast mürgised (sisaldavad calcium oxalate kristalle) ja vajavad kuumutamist. Rooma impeeriumi ajal söödi ka Euroopas tarot ja valmistati seda kartulile sarnaselt. Impeeriumi lagunemisel aga taro kasutamine Euroopas hääbus.
Hawai’i saartel kasvatatakse söögiks peamiselt taro liike lehua ja piʻialiʻi. Taro juurest tehakse poi nimelist sööki, mis on nagu midagi kartulipudru sarnast aga vedelam. Üldiselt ei paista see lillakas-halli tooni mass mulle isuäratav ja maitse ei ole ka eriti suupärane.
Hawai’i'l kasvatatakse aastas oma 2-2.5 miljonit kilo tarot ja tootmine on vähenenud. Põhjuseks kahjurid ja haigused. Näiteks kahjustab tarot nn õunatigu, mis on Hawai’i'le sisse toodud võõrliik. Samuti kahjustavad taimi erinevad seenhaigused. Kahjuritõrje on aga taro põldudel seadusega keelatud, sest kemikaalid satuvad kiirelt põhjavette ja sealt merre. Samuti on Hawai’i'l kuni 2013nda aastani keelatud taro geneetilised mutatsiooni.
Allikas: mis muu kui Wikipedia.
Vaade Kilauea majakale endises istanduste linnas Kilaueas. See majakas on Hawai’i saarte kõige põhjapoolsemaks punktiks. Jakas on ehitatud 1913. Tol ajal oli majaka tuli eriline, sest sel oli suurim nn clamshell lens (mu majakate alane terminoloogia ei ole lai ja sõnaraamat ei olnd abiks). See oli Kilauea majakas kasutusel kuni 70ndateni.
Kalalau matkarada on ilmselt kõige kuulsam matkarada Kauail kui mitte isegi kogu Hawai’i'l. See matkarada, mida kutsutakse hellitavalt ultimate hike sikk-sakitab määda Na Pali rannikut Kauai põhjaosas. Na Pali rannikule autoga juurde ei pääsegi. Parimad vaated sellele lopsakalt rohelisele ja hirmuäratavalt järsule pankrannikule on ilmselt õhust või ookeani pealt. Neile aga kel limiteeritud eelarve või puudub julgus kajakiga merele minna või helikopteriga tuuritada, on varjant seda rannikut mööda matkata.
See matkarada ei ole just lihtsamate killast. Kogu matkarada on 11 miili pikk (pea 18 km). Kui on soov rajal kaugemale kui kui 4 miili matkata siis on vaja luba, mis küll peamiselt selleks, et ametnikel oleks mingi pilt kes rajal on ja vajadusel päästeoperatsioone korraldada. Luba läheb kindlasti vaja kui on soovi rajal ööbida ja telkida. Terve raja matkamiseks läheb oma kaks päeva, kuigi mu tuttav koos oma vennaga selle raja täies pikkuses ühe päevaga läbis. See aga tähendas, et nad suht jooksid kogu maa ja ei võtnud aega et hingematvaid vaateid nautida.
Mul õnnestus sellest rajas natuke osa saada kui selle aasta jaanuaris Kauail konverentsil olin. (… jah mul on võtnud üle poole aasta, et sellest ajaveebi märk jätta … ) Minul ei olnud aega ega polnud ma ka vormis, et tervet rada läbida. Nii võtsin eesmärgiks läbida vaid esimesed 2 miili kuni Hanakapi’ai rannani. See on tegelt paljude arvates on ka üks raskemaid lõike. Mu piltidelt on näha, millises konditsioonis rada on enamuse ajast.
Mu sõber oli mind eelnevalt julgustanud, et raja algus pole üldse hull. Nii asusin ma teele ka väga vales varustuses … teksades ja rannaplätudes 
… esiteks arvates, et kuna rada pole hull, siis võtan rahulikult ja jalutan ning teiseks, minu vabandus: “õige kohalik hawaiilane teeb kõike rannaplätudes” …. Nii kommenteerisid mitmed möödujad mu jalanõusid nähes: “ooo, sa oled julge” (wow, you are brave). Ülemisel pildil näha olev mudane lõik on näide sellest, et plätad ei ole selgelt parimad jalanõud …
Lisaks mudastele lõikudele olid püstloodis ülesmäge juurikalised lõigud või siis vihmast libedate kividega lõigud, mis samuti oleks olnud palju kergemad sobilikemate jalanõude puhul. Nii muutsingi oma algset plaani läbida 2 miili kuni Hanakapi’ai rannani ja jõudsin vaid läbida 1 miili (2 miili edasi-tagasi), mille lõpust avaneb esimene vaade Na Pali rannikule (esimene pilt selle postituse alguses).
Rada ei ole just kergemate killast – osadel andmetel on raja ohureiting 6 (10-palli skaalal, kus 10 on kõige ohtlikum). Kalalau matkarada on näiteks Backpacker Magazine‘i andmetel kümne USA ohtlikuma matkaraja hulgas. Ohtlikuks muudavad raja kivivaringud, päike (jah terve päeva päikese käes olemine ei ole nalja asi just põhjamaiselt heledanahalistele), ja ootamatused. Ohtudele vaatamata on vaated igal käänakul võimsad. Peale esimest suurt ülesmäge rühkimist avaneb näiteks super vaade Ke’e rannale, kust rada alguse saab.
See rada ehitati juba 1800ndatel. Rada ühendas erinevaid hawaiilaste asundusi pankrannikul. Osad raja lõigud restaureeriti 1930ndatel. Hiljuti restaureeriti esimestel miilidel olevaid astmeid. Ei tasu aga oodata korralikke astmeid või käsipuid. Rada on suht metsik.
Veel üks vaade Ke’e rannale esimese miili pealt.
Raja äärsetes randades ei ole soovitav ujuda, sest hoovused on ettearvamatud ja neile, kes kohalikke olusid ei tunne ohtlikud. Näiteks Hanakapi’ai rannas on uppumised suht tavalised. Ja neis randades ei ole vetelpäästet. Samuti tuleb arvestada, et kogu raja pikkuses ei ole kuskilt võtta joogivett ja rajal olevatest allikatest juues võib saada parasiidid (leptospirosis). Rajal on kolm ametlikku telkimise ala: Hanakapi’ai, Hanakoa ja Kalalau. Aga nendel aladel ei ole joogivett. Kogu rajal tuleb arvestada võimalike kivivaringutega. Ülesmäge ronides tuleb arvestada, et rajaäärsed taimed ei ole väga tugevalt juurdunud ning ei pruugi palju toeks olla. Õnnetuse korral peab abi sinuni matkama või helikopteriga ligi pääsema. Samuti ei ole suures osas rajal mobiilivõrku. Näiteks minu T-mobile ei töötanud kogu esimese miili ulatuses.
Neile, kes on jõudnud Hanakapi’ai rannani ja jaksavad ka edasi minna on peale järgmist kahte miili Hanakapi’ai orus auhinnaks imeline Hanakapi’ai kosk. Mina nii kaugele ei jõudnud. ja loodan järgisel korral kui finantsid lubavad siis hoopis õhust neid vaateid nautida.
Peale seda kui olin esimese miili lõpus mõnda aega hinge tõmmanud ja raja kaaslastest pilte teinud, siis asusin tagasiteele. Rajal olijatest sain pilte päris palju teha, sest kõik tahavad ennast ju nende imeliste vaadete tasutal jäädvustada.
Raja algusele üksinda asumine ei ole ohtlik, sest esimesel paaril miilil on rajal rahvast … noh mitte just nii palju kui Viru tänaval aga piisavalt. Nii et üksi ei tundnud ma end hetkegi ja tänu sellele ka mitte hirmu, et mis saab kui midagi juhtub. Pidin hoopis iga natukese aja tagant peatuma ja andma teed tagant poolt tulijatele või mööda laskma vastassuunas matkajaid.
Kokkuvõtteks võin öelda, et ei kahetse et selle matka ette võtsin. Kauaile tagasi minnes valmistuksin kindlasti paremini ette. Aga nüüd ka tean mis mind ootab. Samas on hea, et mul tol hetkel ettekujutust väga ei olnud (ma lihtsalt ei jõudnud konverentsi ajal eriti eeltööd teha), sest tõenäoliselt ei oleks ma sel juhul isegi mitte seda ühte miili ette võtnud, sest mul lihtsalt ei olnud kaasas sobilikku varustust kuna lendasin Kauaile eelkõige konverentsile.
Mõned lingid Kalalau matkaraja kohta:
Vanim hoone UHM’i ülikooli linnakus. Nurgakivi pandi hoonele 22sel jaanuaril 1912. Pilt tehtud Varney ringilt ehk siis Koko Head’i poolsest küljest. Sellel poolel hoone valmimisel treppe ja sissekäiku ei olnud, nagu näha vanadelt fotodelt. Millal hoone ümber ehitati seda ei leidnud.
Kolme aasta jooksul, mis ma siin olnd olen on mind alati hirmutatud, et O’ahu läänerannikule ei tasu minna, et väga kole ja hirmus ja valgele inimesele ohtlik … hiljuti sai seal aga ära käidud … ja ei olnd nii hull midagi. Osaliselt ilmselt seepärast, et olin valmis palju hullemaks. Teiseks sest kohalikud omavalitsused on näinud viimasel ajal suurt vaeva lisaks seaduste karmistumisele, et rannaäärseid slumme koristada ja kodutuid varjupaikadesse elama saada. Siiski oli rannaäärses võsas paar kohalike kodutute kolooniat. Aga miskit hirmsat ei olnd. Ja rannik oli väga ilus. Igal juhul plaan tagasi minna.
