Heleni Ajaveeb

Fotokas on puhkusel (loe: objektiiv vajab haiglaravi) ja ega ei kanna teda kaasas ka nagunii.  Aga telefoni on kogunenud hulk (kehva kvaliteediga) pilte. Näiteks ülemine pilt tehtud täna Waikiki rannas, kuhu sattusin üle pika pika aja.

Sai tehtud üks katamaraani sõit mere peal. Paketi nimi oli isegi high-speed ja kartsin et mina kui teada tuntud merehaige ei saa seda nautima. Aga oli väga mõnus.

Ilusad vaated linnale ja selle taga olevatele pilvedesse mattunud Koolau mägedele.

ja meres ligunevad surfarid laine ootel, taustaks Diamond Head.

Eelmisel nädalal nägin campuse turva-lambis jälle gekot. See on parim pilt mis õnnestus tast saada.

Ülemine on mu parim pilt viimase nädalavahetuse superkuust. tava stiilis tehtud pildid tulid välja lihtsalt tumemustad pildid mille keskel on valge täpp. see posteri stiil on veidi huvitavam.

Ja hiljutisest küpsikust leitud õnn: “Sa reisid kaugele ja laialt”….

Viimase kolme poole aasta jooksul on tihti tundunud, et sellele doktorantuuri projektile ei tulegi lõppu … nagu lõputu tunnel, mille iga käänu taga tahaks loota näha valgust … aga ei midagi. Selle aasta alguses on aga asjad järsku vaga kiirelt muutuma hakanud.

Peale doktoritöö idee kaitsmist jaanuari lõpus, või õigemini juba natuke enne seda, jäi silma tööpakkumine, mis mulle huvi pakkus. Kuna idee kaitsmine lükkus jaanuarisse olin maha jäänud tavapärasest rahanduse doktorandide tööturu tsüklist, mis saab alguse iga aasta augustis. Turg üldse oli sel aastal suht kehvake ja tööpakkumisi neile, kes akadeemiasse soovivad jääda, just mitte eriti palju.

Nii olingi tegelt juba leppinud mõttega, et tuleb ka viies aasta veeta Hawai’i'l. Mitte just halvim koht maailmas ja palju on ju siin veel nägemata. Aga limiteeritud eelarvega ei ole elu siin eriti lihtne, sest elukalliduse tase on kõrge. Lisaks võetakse suvel mult ära stipp , mida meie programm annab maksimaalselt neljaks aastaks ja tuleks leida alternatiivsed rahastamise võimalused, milliseid ei ole siin just palju.

Peale doktoritöö idee kaitsmist saatsin ära oma avalduse Juba nädal hiljem toimus telefonivestlus ja päev hiljem kutsuti mind koha peale kooliga tutvuma ja juba näost näkku vestlusele nii search committee‘ga kui ka kolledzhi ase-presidendiga. Ma ei olnud veel tagasilennulegi saanud kui mulle tehti telefoni teel pakkumine. Siis tuli kirjalik pakkumine ja täna hommikuks pidin andma oma vastuse.

Ja nii ongi järsku peaaegult nende doktoriõpingute lõpp käes. Nüüd tundub et aeg on lennanud mega kiirelt! Suve alguses on plaan teha lõpukaitsmine. Pidulik lõpetamine jaab küll ilmselt detsembrisse, sest kohalik paberimajandus on aeglane ja suvel lõpetamiseks tuleks töö kaitsta eriti vara. Lisaks pole suvel siin ka pidulikku lõpetamist. Olen aga otsustanud, et selle suure projekti lõpetamist tuleb ikka korralikult tähistada — ikka õiged talaarid ja kapuutsid ja muu regaalia …

Kuna tööturg ei ole super, siis väga pipar ei saa töökohtade suhtes olla. Tean et sellel konkursil oli 30 kandidaati. Mina olla sellest seltskonnast välja paistnud tänu oma rahvusvahelisele ja panganduse kogemusele. Aga üldiselt on uus töökoht oma olemuselt just see mida ma omas mõttes olen soovinud. Tegemist on õpetamisele pühendunud õppeasutusega. Olla hea õpetaja on aga minu soov ja see on põhjus, miks ma dokorantuuri astusin. Kes doktoriõpingutega kursis need muidugi teavad, et doktorantuuris ei huvita eriti kedagi see, et sa tahad olla hea õpetaja ja doktorandidest oodatakse ikka tugevaid uurimistöö tegijaid.

Omad kõhklused on mul koha endaga. Ei ole kerge ära kolida paradiisist . Vahetada lopsakalt rohelised mäed erkpunaste vastu. Mis aga kõige kurvem — elada nii kaugel ookeanist ja lainetest.

Hõberant selle pilve ymber* on aga see, et mul saab olema sissetulek, mis võimaldab, mul soovi korral ookeani äärde või isegi Hawai’i'le lennata. Ja samuti kodu-Eestisse tulla.

Mäed on aga mulle alati meeldinud ja uue elupaiga ümbruses on neid väga mitut tüüpi – punaseid liivakivi mägesid, vulkaanilisi mägesid ja kõrgeid lumiseid mägesid.

Positiivne on aga see, et üle pika aja saan nautida aastaaegade vaheldumist. Näiteks oskasin seal olles küsida rumala küsimuse, et kas need puud lehte ka lähevad … mille peale mu sõbrad muigasid, et ma ei ole Hawai’i'l, kus aastaringselt on roheline! . Hea on ka see, et saan olema lähemal Euroopale. Nii et ei ole halb koht elamiseks.

Lõpetuseks pakun aga välja viktoriini  . Kes piltide ja vihjete põhjal suudab ära tunda, mis kohaga tegemist võib kommentaaridesse oma vastuse jätta**. õigesti vastanutele saadan Hawai’i'lt ilusa postkaardi. Need, kes juba teavad, mis kohaga tegu osaleda ei saa. Sorry.

* Inglise keeles on ütelus “silver lining” ehk siis hõbedane rant tumeda pilve ümber ehk midagi head mitte nii lillelises olukorras.

** Kui kommentaaridesse jäetud vastus on õige annan teada ja võib mu meili aadressile saata oma postiaadressi, et saaksin postkaardi teele saata. Ootan vastuseid nädala jagu (kuni 20nda märtsini), siis annan kõigile teada, et kuhu ma suve lõpus kolin.

Kuidagi märkamatult on siin ajaveebis olevate postituste arv ületanud ühe tuhande piiri! Tänud neile, kes on viitsinud lugeda. Plaan on postitustega ikka jätkata.

Jah meil sadas lund! Küll mitte O’ahul vaid Suurel saarel ja mägede tipus.

Igal juhul ebaharilikud fotod lumisest Hawai’i'st.

Esimese kahe fotode autoriks Ethan Tweedie ja viimase Valerie Veriato Victorine. Terve Slideshow: http://www.hawaiinewsnow.com/slideshow?widgetid=46374&slideshowimageid=16